Meta-tervise lähenemisviis haigusprotsessile

Loomulikud eluprotsessid
Kõigis elavates organismides alates amööbidest kuni inimesteni on võimalik eluprotsesse mõista kui pidevat rütmiliste muutuste seisundit, milles vahelduvad avardumine ja kokkutõmbumine.

   Kokkutõmbumine:                                          Avardumine:
* Päevased tegevused, erksus                            * Öine uni ja lõdvestumine

* Domineerib sümpaatiline närvisüsteem              * Juhib parasümpaatiline närvisüsteem

* Energia kasutamine (stress)                             * Energiaga laadimine (lõõgastus)

* Sissehingamine                                               * Väljahingamine

Mis juhtub ootamatult tekkinud ohtlikus olukorras?
Selleks, et võimalikult hästi tagada indiviidi ja liigi püsimajäämine, on evolutsiooni käigus kujunenud välja optimaalselt toimivad reaktsioonid ohtlikele olukordadele. Ohusituatsioonis jäetakse loomulik ööpäevane rütm ootele ja kogu organism läheb hetkega instinktiivselt üle häireseisundisse. Nüüd juhib organismi täielikult sümpaatiline närvisüsteem. Sageli ei pruugi olukord olla füüsiliselt ohtlik, sagedamini on tegu sündmusega, kus kogetakse emotsionaalset šokki.


Kui olukord on lahenenud, tuleb lühem või pikem periood, kus inimene „hingab välja”, et tulla tagasi normaalsesse seisundisse. Sellel perioodil võtab juhtimise üle parasümpaatiline närvisüsteem.


Inimene on Maa peal ainuke liik, keda mõjutavad või programmeerivad uskumused ja sotsiaalsed reeglid ning normid, mis on seotud aju uuema osaga. Seetõttu oleme sageli kaotanud võime vabastada kehaliste reaktsioonide kaudu šokienergiat ja me jääme kas lühemaks või pikemaks ajaks kinni nn külmunud reaktsiooni, tardunud olekusse. Me ei leia lahendust ja kogeme lootusetusetunnet. Kõige sagedamini kujunevad haigused välja just selles konfliktifaasis. Sümpaatiline närvisüsteem töötab täie võimsusega ja viib organismi häireseisundisse, mobiliseerides lõputult energiat. Samal ajal võib närvisüsteem kogeda, et energiakogus on liiga võimas ja püüda seda piirata. Piltlikult öeldes sõidame üheaegselt nii gaasi- kui piduripedaali vajutades. Konflikti- e. stressiperiood ja haiguse areng lõpevad siis, kui inimene on leidnud konfliktile praktilise lahenduse ja/või töötab selle läbi emotsionaalselt.

Haigusprotsessi kulg konfliktist tervenemiseni


Punkt 1: Tervis, normaalne tegevus
Päevase tegevuse ja öise puhkuse rütmiline vaheldumine.


Punkt 2: Päästik (konfliktišokk või mälestus varasemast läbielamisest)

Me kogeme võimsat emotsionaalset läbielamist, mis tabab ootamatult ja jõuliselt nagu välgulöök. Lahenduse leidmine tundub lootusetu, meil puudub strateegia. Konflikt sisaldab emotsionaalseid elemente, mida hoiame endale ja ei saa teistega jagada – tekib emotsionaalne isolatsioon.
Konflikti hetkel muutub kogu keha hormonaalne seisund ja organism läheb ülehäireolukorda. Silmapilkselt mõjutatakse meie tundeid, aju ja teatud organit. Sel ajal tehtud aju CT-pildilt on näha, et selles ajuosas, mis on seotud antud emotsiooniga, tekib otsekohe ümmargune, märklauda või puu aastaringe meenutav kujutis. Seda muudatust ajukoes kutsume releeks. Närvisünapside vaheline ühendus muutub ja seejärel algab kehas automaatne ahelreaktsioon: muutused hormoonides, signaalainetes ja ainevahetuses tekitavad rakumuutusi või tegevushäireid just selles kehaosas, mis vastab relee asukohale ajus.

Punkt 3: Stressifaas ehk külm faas
Kui pole võimalik konfliktile kohe lahendust leida, hoitakse meid kinni stressifaasis või nn külmunud faasis, kus juhib sümpaatiline närvisüsteem.

Stressifaasi tunnused on järgmised:

  • Kestev pingeline mõtlemine probleemile. Lahenduse leidmine tundub lootusetu.
  • Veri suunatakse lihastesse, seetõttu on käed ja jalad külmad. Võib tekkida külm higi, nahk muutub kahvatuks.
  • Söögiisu on kehv ning sageli esineb kehakaalu kaotust.
  • Verevarustus aju otsmikusagaras väheneb, et tagada aju ürgsema osa, ajutüve, töö.
  • Konflikt sisaldab elemente ja tundeid, mis on nii intiimsed, et neid on raske teistega jagada. Tagajärjeks on endassetõmbumine.
  • Suureneb stressihormoonide adrenaliini, kortisooni jt tase. Sageli tekivad seoses sellega lihaspinged.
  • Unetus, sageli ärgatakse lühikest aega pärast uinumist.
  • Vererõhk tõuseb ja pulss kiireneb, sageli esineb südamepekslemist.
  • Tõuseb vere glükoosisisaldus.
  • Sageli muutuvad silmad ja suu kuivaks.
  • Hingamine muutub. Sageli hoitakse hingamist tagasi või hingatakse pinnapealselt ja kiiresti.
  • Võivad tekkida rakumuutused ja talitlushäired (missugune protsess alguse saab, oleneb sellest, missuguse ajuosaga konflikt seostub).

Kõik stressifaasis toimuvad protsessid omavad bioloogilist tähendust ja sunnivad inimest olukorrale lahendust leidma.

Punkt 4: Konflikti lahendamine, protsessi pöördumine

Kui konfliktile saabub lahendus, peatub haiguse areng ja organism läheb üle taastumisfaasi. Sageli toob elu konfliktidele ja traumadele praktilisi lahendusi. Näiteks keegi, kes on kaotanud partneri, leiab uue partneri; töötu saab uue töökoha; koerapidaja võtab uue kutsika pärast seda, kui vana koer on auto rataste all hukkunud.
Muudel juhtudel on konflikte võimalik lahendada emotsionaalsel, hingelisel ja vaimsel tasandil.


Punkt 5: Taastumisfaas ehk soe faas – higistamisfaas

Pärast konflikti lahenemist toimub kogu organismis silmapilkselt täielik muutus. Häireseisund lõpeb ja keha funktsioone asub juhtima parasümpaatiline närvisüsteem.

Sellele faasile on iseloomulik:

  • Mõtted rahunevad ja tekib hea tunne. Lõpuks ometi saab välja hingata.
  • Verevarustus kätes ja jalgades taastub, jäsemed muutuvad soojaks.
  • Söögiisu tuleb tagasi.
  • Soe higi. Sageli tõuseb kehatemperatuur. Selles faasis tekivad palavik, põletikulised seisundid ja infektsioonid.
  • Suur vajadus rääkida teistega asjade kulgemisest. Avanetakse maailmale ja elule.
  • Võib esineda pikemaid suure väsimuse perioode, aeg-ajalt surmväsimus.
  • Parem unekvaliteet ja suur unevajadus.
  • Vererõhk ja pulss normaliseeruvad. Võib esineda madala vererõhu ja aeglase pulsisagedusega perioode.
  • Märjad ja selged silmad, rohke süljeeritus.

Kui stressifaasis on leidnud aset rakkude juurdekasv, lagundavad nüüd seened ja bakterid tekkinud klombi. Kui stressifaasis on olnud rakkude kadu, toimub nüüd parandamine rakkude juurdekasvu abil. Taastumisfaasi esimest osa nimetatakse sageli higistamisfaasiks, samal ajal kui teist osa kutsutakse pissimisfaasiks. Taastumisfaasi kestus oleneb stressifaasi pikkusest ja sügavusest. Valides sobivaid teraapiavorme, on võimalik lühendada taastumisfaasi, leevendada selle faasi sümptomeid ja vähendada võimalikke tervenemistippe.

Punkt 6: Tervenemistipp

Kui konflikt on olnud intensiivne ja pikaajaline, võib ajal, mil lõdvestumine on kõrgpunktis, tekkida tervenemistipp. Põhjuse leiame ajust. Nagu öeldud punktis 2, toimuvad šokihetkel ajukoes muutused. Pärast konflikti lahenemist algab kahjustatud piirkonna parandamine: kahjustatud piirkond tursub ja sinna tekivad gliiarakud. Turse võib avaldada survet teistele ajupiirkondadele, mille tõttu võivad ilmneda sellised sümptomid nagu krambid, epilepsiahood, topeltnägemine, peapööritus, minestamine, peavalu või migreen, astmahood, südameatakk või südame seiskumine jm. Enamikel juhtudel ei ole selles faasis siiski mingeid sümptomeid. Väga intensiivsete konfliktide puhul on asjakohane ennetada võimalikke tervenemistipu sümptomeid.


Punkt 7: Taastumisfaasi väljutav faas (normaliseerumine)

Kui tervenemistipp on möödas, jõuame taastumisfaasi viimasesse ossa, kus kogu üleliigne vesi kehast väljutatakse (pissimisfaas). Aeglaselt ja märkamatult muutub enesetunne paremaks ja paremaks ning ühel päeval avastame oma suureks imestuseks, et tunneme end 100% tervena ja täis elujõudu. Me oleme nüüd jõudnud 8. punktini.


Punkt 8: Tervenemise lõpp

Haigusprotsess on nüüd jõudnud lõpule ja varasem hea tervis on tagasi.


Punkt 9: Taastunud tervis ja teadlikuks saamine

Võimalik, et haigusprotsessi kõige olulisem osa on teadlikuks saamine. Mida ma olen õppinud? Kuidas on minu elutarkus kasvanud? Kuidas pean seadma oma elu, et vältida haigusi tulevikus? Mis on mulle tõeliselt väärtuslik?

Ma olen nüüd kogenud, et ma ei ole juhuslik ohver. Mul on jõudu selleks, et võtta enda peale vastutus oma elu ja tervise eest.